Nädala staar #38

Tere tulemast tagasi lugema meie nädala staari intervjuud võidusõitjaga, kes juba homme teeb Eesti autospordi ajalugu. Nimelt stardib ta maailma kuulsaimal võidusõidul, millest osavõtt on ilmselt iga võidusõitja unistuseks. Esimese eestlasena stardib ligi saja-aastase ajalooga Le Mansi 24-tunni sõidul ei keegi muu kui Martin Rump.



Martin alustas on edukat võidusõidukarjääri kartidel, võites seejuures praktiliselt kõik, mida tol ajal kardispordis võita oli võimalik. Edasi siirdus ta vormelitele, kust edasi liikus GT-autodele. Mitmeid aastaid väldanud edukas karjäär Audi Sport R8 LMS Cup Aasia sarjas tõi ta tänavu tagasi võistlema Euroopasse, ühes millega avanes unistuste võimalus osa saada Le Mansi 24-tunni sõidust. Võidusõitmine on aga vaid üks osa Martini igapäevast. Kirg kardispordi on toonud ta tagasi Eesti kardiradade äärde, kus ta on juba aastaid saanud siinsele kogukonnale jagada oma õpetussõnu ning anda soovitusi, kuidas esialgu võimatuna tunduvaid probleeme lihtsasti lahendada. Ühelt poolt tänu oma üüratule võidusõidu kogemusele ning teisalt mitte vähem tema hariduse taustale on nimelt Martini oskus keerulisi asju lihtsustada lausa imeline! Töö noorte sportlaste nõustamisel ning edasi aitamisel on Martini sõnul aga see kõige väärtuslikum. Kohati isegi rohkem talle endale andev, kui mõni tema paljudest võitudest. Martinit hoiab käimas unistus olla noortele teerajajaks ning abikäeks, kelle kogemuste abi kasutades oleks võimalik kõrgemale pürgida. Samamoodi nagu tema isa oli motoringrajasõitjana omal ajal abiks talle endale. Sellest ja paljust enamgi veel räägib Martin meile alljärgnevalt.


Head lugemist!


Martin, räägi palun päris algusest: kuidas üldse võidusõidu juurde jõudsid?


Võidusõidu juurde jõudsin läbi papsi, ta ise kihutas kaherattalistel. Käisin enamikul papsi võistlustel kaasas, põristasin paddock's väikse krossikaga ja elasin talle kaasa. Võiks öelda, et sain pisiku just sealt raja äärest, kuigi mul on tunne, et minuga on võidusõidupisik kaasas juba sünnist saati. Nimelt meeldis mulle väiksena kihutada kõigega, millega vähegi kihutada sai… ja mitte kunagi ei saanud mulle küllalt!


Kaherattalistel ei jõudnudki ma võistlustulle. Põhjuseks oli koolieelikueas asjaajaja ja ta vanemate vaheliste läbirääkimiste läbikukkumine - liiga ohtlik! Läbimurre tuli kardi näol. Sain vanematelt nõusoleku ja niisiis läksin karditrenni. Iga nädalavahetuse veetsin kardikeskuses. Ma õppisin seal palju. Ühel hetkel olin trennis kiireimate seas ning pakuti võimalust teha esimene testisõit võistluskardiga Rapla kardirajal. Päris kardi kiirus oli muidugi muljetavaldav.

Esimene Eesti meistritiitel tuli 2006. a klassis Micro, järgmine 2008. a klassis Raket (tänane Mini). 2010. a võitsin maailmakarika La Concas. Peagi kasvasid masinad ja ringrajad, leidsin end vormeli- ja hiljem ka kereautoroolist.


Su isa Mehis on ilmselt oluliseim inimene sinu karjääri juures. Milline on tema roll täpsemalt olnud?


Paps tuli 2005. a hooajal Eesti meistrivõistlustel Superbike’s teisele kohale ja riputas pärast seda kiivri varna. Olnud lõpetanud oma võidusõidukarjääri, tegi ta ruumi mulle alustamaks minu omaga. Võidusõidus paps ju mõistagi jätkas, lihtsalt sõitja rollist sai juhendaja- ja mehaanikuroll. Olen tänulik ta abile läbi aastate. Me pole olnud sellises positsioonis, nagu võib-olla mõned selles spordis. Nö underdog-dena oleme koos tulnud läbi tulest ja veest.


Võistled hetkel Euroopa LMS sarjas. Varasemalt sõitsid Aasias Audiga GT-autode sarjas. Kuidas sa sinna võistlema sattusid?

Pärast rasket 2014. aasta võistlushooaega oli meil justkui sein ees. Et hoida kestva karjääri lootust elus, pidime leidma alternatiivtee. Vaatasime Ameerika ja Aasia poole. Läbi lähemate sidemete kaudu läksime läbi soovituste Aasia teed KCMG tiimi. Õnnestus seal debüüthooajal 2015. a võita Formula Masters China Series. Sama hooaja jooksul jäin silma ka Audi Sport Aasiale, algas koostöö, mis kestis kuni tänavuse hooajani.



Oled jätkuvalt tegev kardispordis nii treeneri kui mehaanikuna. Mida see sulle endale andnud on?


Kogemuste ja oskuste edasiandmine on olnud osa minust pikka aega. Mäletan juba kardiaegades, et aitasin tihtipeale tiimikaaslasi siin ja seal, nii kuidas oskasin. Ise sõitjana saan ju ennast hõlpsasti mõelda teise positsiooni: kuidas lahendada, mida tarvis muuta selleks jne. Vormelis oli laias laastus sama asi… Päris coach´mise kogemused tulid hiljem ehk 2016. a hooajal ja sealt edasi, kui hakkasin Aasias töötama koos amatöörsõitjatega. 2018.-2019. a hooaegadel olin juba Audi Sport R8 LMS Cup'i ametlik mentor. Seal oli vaja juba märksa professionaalsemat lähenemist. Umbes samal ajal hakkasin Eestis toimetama kardiraja ääres. Sisuliselt on juhendaja roll väga sarnane, vaja on igale ühele sobiv lähenemisviis, jaotada vead ja probleemid lahti ja lahendada need arusaadaval ja võimalikult lihtsal moel.


Kõige parema tunde annabki mulle just noorte talentidega töötamine. Hea juhendaja roll ja mõju saab noore sportlase juures olla vaat et kõige suurema tähtsusega.


Meie lemmikküsimus: nimeta oma läbi aegade lemmikum võidusõitja?

Olen enda kui võidusõitja arengu jooksul inspiratsiooni ammutanud erinevatest sõitjatest — igaühel oma erisused ja tihtipeale mõni tugev külg, millest õppida. Vormel-1 rivis on praeguseks terve rida minu endiseid rivaale/tiimikaaslasi ja sõitjaid, kellega olen kuidagi mingit viisi kokku puutunud rajaääres. Ühe lemmiksõitja valimiseks peaksin võib-olla vaatama kaugemale minevikku. Või hoopis tulevikku... Jah, üht ja konkreetset on ehk niimoodi raske nimetada, sest väga häid on selles maailmas palju.


Juba homme teed ajalugu ja stardid esimese eestlasena Le Mansi 24-tunni sõidul. Tegemist on ühe oluliseima üksikvõistlusega maailmas. Kirjelda palun tundeid, mis sind valdasid, kui said kinnituse, et saad tõesti seal osaleda?


Le Mans on kõige-kõige, sellest suuremat sõitu ei ole. Ühest küljest saab mu lapsepõlveunelm teoks. Teisest küljest on mul uhke tunne terve taustatiimi üle, et me sellise märgilise sündmuse realiseerisime. Üritasime järgmist suurt sammu teha juba mitme eelneval hooaja jooksul, kuid ei osanud oodata, et maailma suurim sõit niimoodi nii kohe võimalikuks saab. Kinnitav kõne tuli mulle nädal aega tagasi esmaspäeval. Edasi tulid kaks üsna kiiret päeva asjaajamist ja planeerimist. Neljapäeval lendasin juba Pariisi ja sõitsin ööseks Le Mansi.

Alguses kohe ei jõudnudki kohale, alles siis kui kohale Le Mansi, hakkasin tasapisi teadvustama endale olukorra märgilisust.

Sinu vana konkurent kardiaegadest Märten Metsaviir on sinule sarnaselt jätkuvalt tegev kardimehaanikuna, samas on ta hetke Eesti tuntuim - üllatus-üllatus - filminäitleja! Sina oled erialalt insener ning lisaks Jüri Vipsile ja Paul Aronile kuumim nimi Eesti ringrajaspordis. Ehk mõned on jäänud võidusõidu juurde tegema ning mõned saanud edukaks sootuks muul elualal. Kas võib väita, et kardispordil on noore inimese arengule midagi väga erilist kaasa anda?


Tänu kardile sain ma eelkõige ehitada endale tugeva vundamendi kogemustest ja oskustest, et lüüa läbi võidusõidu kõrgemates kategooriates. Ilma kardita ei oleks ma täna Le Mans's ja kardist sirgus välja sõitja, kes ma olen täna. See kõik on olnud kõva kool loomulikult. Ja eriti vinged mälestused on mul rahvusvahelistest sõitudest, mõni jääb mulle ilmselt meelde kuni elu lõpuni. Ma arvan, et elasin väikse kutina läbi rohkem, kui mõni võib-olla kogu oma elu jooksul. Ja kui nii juba öelda, siis on selge, et kart on mind vorminud ka inimesena. Seega ilma igasuguse kahtluseta annab kardisport suureks sirgumisel väga palju kaasa.

Nüüd hiljem mehaanikainsenerikraadi ja sõidujuhendaja paberitega olen ma jälle kardiraja ääres, enamjaolt hoopis juhendaja- ja mehaanikurollis, ja mul on selle üle väga hea meel. Eesti võidusõiduring on tegelikult niivõrd väike ja kuigi meil pole ette näidata teiste riikidega võrreldavat mahtu ja sõitjate rohkust, siis meil on ette näidata kvaliteeti ja tipptaset ning alati leidub uut potentsiaali. Järelkasvu eest hoolitsemine on äärmiselt tähtis. Märten on tubli ja samuti tagasi raja ääres toimetamas. Sealt see meil mõlemal ju kõik algas. Polegi ju nii ammu, kui me üksteise tuules veel kihutasime.

Martin, mis teeb ühest võidusõitjast hea võidusõitja? Ja mis teeb aga ühest võidusõitjast väga hea võidusõitja?

Ma arvan, et hea võidusõitja paneb kokku heast autotunnetusest, võidusõidutehnikast ja kohanemisvõimest. Kõrgemal tasemel kaasneb veel sõidupoolsele suutlikkusele veel suhtlus, nii tiimisisene (suhtlus inseneridega) kui ka tiimiväline (meedia, koostööpartnerid, kliendid). Väga head sõitjat eristab aga kõigele sellele lisaks eriline anne ja suured kogemused.

Mis on olnud sinu karjääri parim võidusõit?


Loodan selle ühe parima teha veel tulevikus (naerab)! Pigem on mul mitu sellist paremat sõitu. Esimesena tuleb praegu meelde 2017. a hooaja finaalvõistlus Blancpain GT Aasia sarjas Zhejiangis. Startisin paduvihmas teiselt positsioonilt, tõusin esimesse kurvi liidriks. Panin gaasi põhja ja jätsin Pro-sõitjate pundi seljataha. Järgneva poole tunni jooksul kasvatasin teise koha ees vahe üle poole-minutiliseks. Kategooria oli GT3 ja poodiumil seisin koos Maxi Buhk ja Alex Yoongiga. Pärast seda sõitu sain kinnituse, et saan 2018. a hooajaks Audi Sport Aasia sõitjaks.


Nimeta palun oma senise karjääri kõige kõvem konkurent?


Mõtteainet siin jagub. Kuid ma ei hakka liiga kaugele tagasi kerima. Tänavune tiimikaaslane Porsche tehasesõitja Gianmaria (Gimmi) Bruni on mulle väga suurt muljet avaldanud, eriti ta erakordne tehniline sujuvus ja oskus rehvidega ümber käia. Gimmi võistles 2004. a F1-s ning on Le Mansi 24-tunni sõidul kolmekordne klassivõitja - seega muster-professionaalsõitja, kellelt mul on palju õppida.

Väikese rahvaarvuga riigi kohta on meid päris palju tõusnud autospordi maailma tippu. Mis eeliseid eestlased omavad? Raha see mõistagi pole, kuid mis on meid seni tippu aidanud? On see töötegemise oskus või miski muu?


Ma arvan, et meil on siin looduslikku annet, mis on maailma taseme vääriline. Eestist sirguvad talendid, kes leiavad vahendid ja mooduse, on seega küsijad rahvusvahelisel areenil. Suurematel riikidel on volüümi rohkem, seega rohkematel avaneb võimalus võimalus kätt proovida. Kuigi see näiliselt lahustab taset, siis tegelikult hoopis tõstab konkurentsi.

Kodune Eesti konkurents on jällegi väga tugev. Ega niisama ei saa meie sõitjad maailmatasemel tegusid teha. Kuskil peab olema see vundament laotud ja see ei saa ju olla mujal, kui siinsamas Eestis. Aga lisaks naturaalsele kiirusele on meis ka midagi tõsist ja pragmaatilist, mis mõjub töö tegemisele hästi. Lisaks on eestlane lojaalne, usaldusväärne ning tänu neile omadustele väga hinnatud kolleeg. Ma usun, et tegelikult võiks Eestist palju enam tippsõitjaid tulla. Kahjuks on meie võimalused piiratud. Isiklikult olen väga tänulik, et saan teha seda, mida ma täna teen.

Milline on Martin Rumpi võidusõiduga seotud unistus?


Minu unistus on rajada tee ette järelkasvule. Näidata, et väiksest Eestist on võimalik tulla ja läbi lüüa rahvusvahelises ringrajaspordi tipus. Kuninglik F1-sari ei ole kindlasti ainuke ringrajaspordi tipp, mida sihtida. Palju ägedaid ja väga heal tasemel võidusõidusarju on maailmas väga palju.


Oled tänaseks legendaarset Sarthe ringrada juba proovida saanud. Juba homme ootab sind ees start Le Mansi 24-tunni sõidule. Kirjelda palun, milline see kurikuulus rada sõites on?

Sarthe ringrada või teisisõnu Le Mans 24-tunni ringrada oli ootustele vastavalt eriline ja pisidetailide tõttu parasjagu keerukas. Mulsanne’i sirgel on võimas tunne 300 km/h kütta. Sellise kiiruse pealt lähenedes saavad šhikaanid hoopis uue tähenduse. Indianapolis-Arnage sektsioon on hea flow’ga. Huvitaivam sektsioon võib olla hoopis Porsche kurvid: ohtlikud äärekivid, hüpekas sisenemisel, sein väliskurvi servas — seal on vaja head autokontrolli ja usaldust.


Aga jah, rada on paljuski unikaalne ning muidugi väga eriline.


Järgmisel Postimees Sport karikavõistluste etapil Käinas on meil raja ääres tegutsemas juba Le Mansi kogemusega võidusõitja. Sinu õpetussõnad noortele on siiamaani olnud väärtuslikud, nüüd aga kohe veel eriti. Anna palun paar sõna julgustuseks noortele ja alles spordis alustavatele sõitjatele ja nende vanematele?


Võtad tööriistad, mis sul parasjagu on ja paned nende abil kokku isikliku maksimumtulemuse. Kõige olulisem on anda endast parim, alati. See on kõik, mida teha saad. Kõik muu loksub varem või hiljem ise paika.